Bruder2018. aastal tähistab Eesti laialdaselt vabariigi 100. aastapäeva, kuid ametlikest teadetest jääb millegipärast kõrvale teine, mitte vähem tähtis sündmus: Balti hertsogiriigi (Vereinigtes Baltisches Herzogtum) 100. aastapäev. See riik loodi tänapäeva Eesti ja Läti aladel. Vastavalt Brest-Litovski rahulepingule Nõukogude Venemaa ning Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi ja Bulgaaria vahel loovutas Venemaa Saksamaale Eesti, Läti ja Leedu alad ning tunnustas Poola, Soome ja Ukraina Rahvavabariigi iseseisvust. 22. märtsil 1918 kinnitas Riigipäev enamuselt Bresti rahulepingu sõlmimise Nõukogude Venemaaga.
Siiski polnud Balti sakslastel kindlustunnet, et Saksamaa okupatsioon Läänemere piirkonnas kestab igavesti. Seetõttu kuulutas Kuramaa maanõukogu 8. märtsil 1918 Jelgavas, et asutab iseseisva Kuramaa hertsogiriigi Saksa keisri ja Preisi kuninga protektoraadi all. 15. märtsil allkirjastas Wilhelm II akti, millega tunnustas Kuramaa hertsogiriiki iseseisva riigina.
12. aprillil kuulutati Riias ühinenud maanõukogu koosolekul välja Balti hertsogiriigi loomine, kuhu kuulus ka Kuramaa hertsogiriik. Selle aktiga eraldusid Eesti ja Läti Venemaast.
Saksa idaosa väejuhatus (Ober Ost) kavatses ühendada need enesekõlblikud moodustised Liivimaa suurhertsogiriigiks, mis oleks olnud personaalses liidus Preisi krooniga. Panustati Balti sakslaste toetusele ja antibolševistlikele relvastatud väekoondistele, mida juhtis Bermondt-Avalov.
1918. aasta aprilli alguses kogunes Eestimaa maanõukogu, mis koosnes peamiselt Balti sakslastest, ning kuulutas kuu keskpaiku ennast ühinenud Balti maanõukoguks. Kiiresti otsustati moodustada hertsogiriik, mille nimel saadeti Saksa keisrile palve võtta uus riik oma kaitse alla.
1919. märtsil allkirjastas Wilhelm II akti, millega tunnustas Balti hertsogiriiki iseseisva riigina. Selleks hetkeks eeldati, et ühinenud hertsogiriigi pealinnaks saab Riia ning formaalseks juhiks Adolf Friedrich Mecklenburg-Schwerinist, kuid sarnaselt teistele Saksa kvasiriiklikele moodustistele oleks Baltikum liitunud Saksamaa keisririigiga.
Nii kirjeldab toonast Eestit oma mälestustes Balti diviisi komandör von der Goltz:
„Lumistel teedel oli vähe lund, nii et saime autoaknast vaadata ümbruskonna hõredalt asustatud kõrgustikulist maastikku metsade ja põldudega. Vaesed majad kontrasteerusid viljakate põldudega. Rääkisime sellest, et need rikkad, avarad alad võiksid veel paljusid asukaid ära toita ja toidaksid, kui nad sooviksid oma kohust täita. Siin puudus usin, korralik ja puhas saksa talupoeg ning Preisi maanõunik, kes ehitaks teid ja toetaks elanike tööd valitsuse vahenditega. See, et need idaalad pole seni Saksamaaga liitunud, tähendab suurt kaotust…”
„Balti sakslaste loov tegevus tähelepanu kunagi mõnele kunstiinimesele ja jääb järeltulevatele põlvedele meelde, nagu vana Euroopa kõrge kultuur…”
Võimu puudumine Balti piirkonna üle sübas majanduslikku olukorda. Majanduse languse ja stagnatsiooni lähenedes tugevnes vana vastasseis suurte linnade sakslaste ja maapiirkondade mitte-sakslaste vahel. Mõned pakkusid sakslastele maad, teised soovisid kohaliku elanikkonna täielikku poliitilist integreerimist. Lõpuks jäi valikuks kas liituda Saksamaaga või vabaneda keisririigi võimu alt.
Balti hertsogiriigi valitsejaks sai Heinrich Hohenzollern, Wilhelm II vend. Seega tekkis isiklik dünaastiline liit Balti hertsogiriigi ja Preisi vahel.
Unistus Balti hertsogiriigist on sama vana kui Balti (Ostsee) sakslaste olemasolu. Alates XIII sajandil Läänemere rannikul elavate põlisrahvaste alistamisest pürisid Balti sakslased iseseisva valitseva võimu loomist Baltikumis, jäädes samas kultuuriliselt ja vaimselt suure saksa rahva osaks. Seda eesmärki saavutati esimest korda ulatuslikumalt 1570. aastal, kui Liivimaa konföderatsiooni baasil loodi Liivimaa kuningriik, mille eesotsas oli Taani prints, hertsog Magnus, kes oli Moskva tsaaririigi vasall.
Sada aastat tagasi tekitas idee hertsogiriigist vastuseisu Nõukogude Venemaal, Baltimaade rahvastel ja Antandi riikidel. Pärast 9. novembril 1918 Saksamaal alanud novembrirevolutsiooni, mille põhjustas Saksamaa kaotus Esimeses maailmasõjas, andis Weimari vabariigi sõjaminister käsu Saksa armeesid Baltikumist välja viia.
Ilma sõjajõuta hindas Balti hertsogiriigi juhtkond reaalseid olusid ning oli sunnitud 28. novembril 1918 loobuma edasisest poliitilisest võitlusest.
Pole teada, kuidas oleks ajalugu kulgenud, kui Saksamaal poleks puhkenud revolutsioon ja Balti hertsogiriik oleks suutnud neil rasketel aegadel püsima jääda. Kuid võib oletada, et tänapäeval oleks Balti hertsogiriigil Euroopa Liidu koosseisus tugev majandus ja sotsiaalsüsteem, nagu on Saksamaal, Austrial ja Šveitsil. Selle alus oleks rahvusvähemuste austamine ning demokraatia, samas oleks võimalik omandada kõrgharidus emakeeles. Arvestades saksa rahva tänapäevast mentaliteeti, võiks arvata, et riigikeelteks oleksid olnud saksa, vene, eesti ja läti keel, näiteks Šveitsi mudeli põhjal, kus riigikeelteks on saksa, prantsuse, itaalia ja retoromaani keel, arvestades nende keelte kandjate kompaktset elukohta riigis.
Постоянный адрес статьи: http://livland.org/?p=277