BruderKõigel siin maailmas on oma ajalugu ja eellugu. Pole erand ka Liivi ordu, mille eelkäijaks oli Mõõgavendade ordu, mille asutas 1202. aastal Theoderich Turaidast – üks silmapaistvamaid katoliku misjonäre Liivimaa aladel.
Theoderich Turaidast (ladina keeles Theodericus de Thoreida, Theoderich Bekeshovede, Thidericus; ? – 1218) oli üks esimesi misjonäre, kes levitas katoliku usku Liivimaal (ajalooline Läti piirkond). [2] Tsistertslaste ordu munk. Alates 1186. aastast piiskop Meinhardi kaaslane misjonitöös liivlaste seas. Dünamünde tsistertslaste kloostri abt (1202–1211), piiskop Alberti vend, abiline ja erivolitustega esindaja. Aastatel 1211–1218 oli Eestimaa piiskop.
1202. aastal asutas ta vaimuliku-rüütelliku ordu „Kristuse Rüütlite Vennaskond“ ning osales paljudes ristisõdades (1207., 1212. ja 1219. aastatel) Liivimaa rahvaste (sala, eestlaste, liivlaste) vastu.
1203. aasta suvel asus liivlaste valitseja Kaupo koos Theoderich Turaidastiga reisile Saksamaale. Nad külastasid „suurt osa Saksamaast“. Roomas võttis Kaupo vastu paavst, kes oli armuline: lahkudes kinkis ta Kaupole sada hõbemünti ja Theoderichile Piibli piiskop Alberti jaoks. aasta sügisel naasti Liivimaale.
Turaida liivlased tahtsid Theoderichi ohverdada ja korraldasid talle katsumuse hobusega. Theoderich läbis katsumuse edukalt ning liivlased säästsid ta elu.
Theoderich hukkus taanlaste sõjakäigu ajal eestlaste vastu. Theoderich Turaidast oli Dietrichi prototüüp „Lāčplēsises“.
Eestimaa piiskop Theoderich (vasakul)
Ordu ametlik nimi oli Fratres militae Christi de Livonia (ladina keeles) – Kristuse sõdalaste vennaskond Liivimaal. Sümboolika (punase risti ja mõõga kujutis valgetel keepidel) tõttu hakati ordurüütleid kutsuma „Mõõgavendade orduks“ (Schwertbrüderorden saksa keeles).
1204. aastal kiitis paavst Innocentius III ordu loomise heaks.
1207. aastal sai ordu õiguse kolmandikule kõigist vallutatud maadest Liivimaal. Paavsti bullade järgi allus ordu nominaalselt Riia peapiiskopile.
1207. aastal sai Liivimaast Saksa-Rooma riigi keisri vasall. Riia peapiiskop Albert von Buxhövden sai lisaks ka vürsti tiitli.
Mõõgavendade ordu järgnes templirüütlite ordu reeglitele. Ordu vennad jagunesid rüütliteks, preestriteks ja teenijateks. Rüütlid andsid tsölibaadivande, tõotasid truudust paavstile ja piiskopile. Ordu eesotsas seisis meister. Talle allusid komandörid (komtuurid), kes vastutasid sõjaliste asjade, kirikuteenuste, ilmalike kohtute ja vastutusalade järelevalve eest. Meister ja komtuurid kuulusid juhtivasse nõukokku – kapitulisse. Ordu esimeseks meistriks oli Winno von Rohrbach (1202–1208), teiseks ja viimaseks – Volquin von Winterstätten (1208–1236).
Mõõgavendade ordu meistrite residents asus Wendenis. Kindluse asutas 1209. aastal ordu esimene meister Winno von Rohrbach. Just samal aastal ta seal ka hukkus, ilmselt vandenõu tulemusel rüütel Wiggeri käe läbi. Allikaks on „Liivimaa kroonika“.
Läti, Vidzeme, Cēsise kindlus (XIII sajand). Kaasaegne nimi „Cēsis“ pärineb vene ja poola keelest „Kēs“, ajalooline nimi „Wenden“ on seotud vendide (vened, venetid, vandaalid) nimetusega.
See on kõige võimsam ja paremini säilinud kindlus Lätis, millel oli eriline roll paljudes ajaloolistes sündmustes. Erinevalt enamikust keskaegsetest kindlustest säilitas Wenden oma sõjalise tähtsuse veel XVIII sajandil. Kindluse ehitamise käskis Mõõgavendade ordu suurmeister Winno von Rohrbach aastatel 1207–1212.
Müüdid ja faktid:
Kindluse kiviehitise valmimise ajal elasid mõõgavennad nende liitlaste vendide puust ehitistes. Lõplik kolimine toimus 1213. aastal. Kuid ka pärast seda toetasid mõlema kindlustuse garnisonid üksteist rünnakute vastu.
Wenden ei olnud lihtsalt üks kindlustest, vaid Mõõgavendade ordu löögijõu peakorter, mis vallutas poole Eestimaast. Selle väe juhiks oli Wendeni meister.
Mõõgavendade ordul oli kokku neli meistrit:
- Vikbert von Soest – Kuigi ta oli rüütlimunk, eelistas ta pigem maiset kui vaimset elu ning väljendas isegi ketserlikke seisukohti. Selle tõttu kõrvaldati ta ametist ja saadeti Riiga. Kättemaksuks tappis ta kirvega Mõõgavendade ordumeistri ja ordupreestri Johannese.
- Bertold Wendenist – Koos oma sõpradega, liivlaste kuninga Kaupo ja lätlaste pealiku Rūsinė’iga, korraldas ta mitmeid sõjaretki ning vallutas ordu ja piiskopi jaoks Lõuna-Eesti. Hukkus Otepää lahingus Novgorodi vürsti vastu.
- Rudolf von Kassel – Võttis osa paljudest retkedest ja sundis Virumaa (Põhja-Eesti ala) ordule alluma. 1233. aastal puhkes konflikt Wendeni meistri ja paavsti legaadi Balduin von Alna vahel, mis viis relvastatud vastasseisuni. Mõlemad karistati: Balduin kaotas legaadi positsiooni, Rudolf alandati lihtsaks rüütliks.
- Reimund – Nimetati Wendeni meistriks 1233. aastal, kuid hukkus 1236. aastal Saules peetud lahingus, nagu enamik Mõõgavendi.
1237.aastal liideti Mõõgavendade ordu Saules lahingus imekombel ellu jäänud rüütlid sunniviisiliselt Saksa orduga.
See liit ei rahuldanud Mõõgavendi, kes kujutasid Saksa ordus opositsiooni. Ei Saksa ordu ega selle Liivimaa haru, vaid just Rudolf von Kassel ja tema kaaslased korraldasid 1240. aastal iseseisvalt retke Pihkvasse. Algselt polnud eesmärgiks mitte vallutamine, vaid Pihkva vürsti Jaroslav Vladimirovitši toomine tagasi tema isakodusse. Rudolf von Kassel hukkus 5. aprillil 1242. aastal Tšudskoje järve ääres (võib-olla tõesti jää peal).
Esimene piiramiskatse Wendeni lossi vastu toimus 1218. aastal.
Rünnakut juhtis Pihkva vürsti poeg Jaroslav Vladimirovitš, kellest hiljem sai Mõõgavendade liitlane. Ta ei suutnud vallutada ei Wendeni kivilossi ega selle lähedal asunud puust kindlust.
1245.a. aastal üritas Wendeni lossi piirata Leedu vürst Lengvin Nalšiai. Loss jäi vallutamata, kuid teutoni rüütlid said välilahingus lüüa.
1297. aastal puhkes sõda Saksa ordu Liivimaa maameistri ja Riia peapiiskopi vahel.
Peapiiskop sai toetust Riiast. Ordu loss Riias hävitati ning maameister viis oma residentsi Wendeni lossi. Wendeni loss jäi maameistri residentsiks kuni 1340. aastani, mil valmis uus Riia loss.
1480. aastal puhkes uus konflikt Riia ja Saksa ordu vahel.
Liivimaa maameistrid asusid taas elama Wendenisse, kus nad jäid kuni 1561. aastani, mil Vene väed hävitasid täielikult Liivimaa maameistrivõimu.
Pärast Liivimaa maameistrivõimu langemist erastas maameister Gotthard Kettler läänepoolse osa maadest.
Idapoolne osa, kuhu kuulus ka Wenden, jäi vaidlusaluseks territooriumiks, kuid formaalselt kuulus Poola-Leedu ühisriigi Liivimaa hertsogkonda.
Alguses asus Wendenisse Poola garnison.
1577. aastal hõivas lossi ilma lahinguta Liivimaa kuninga Magnuse armee. Magnus, Taani prints, oli Ivan Julma, Venemaa tsaari, sugulane ja protežee.
Kuid peagi Magnuse ja Ivan Julma suhted halvenesid. Ivan saatis oma väed Wendenit piirama, mis oli ajutiselt Magnuse pealinn. Linn alistus kohe, kuid lossi pommitas Vene suurtükivägi viis päeva. Lossi ei suutnud kahurikuulid siiski tõsiselt kahjustada. Kaitsjad, mõistes, et nad ei suuda pikka piiramist vastu pidada, kogunesid läänekülge ja õhkisid seal kõik püssirohuga, hävitades iseenda.
Ellujäänud Wendeni elanikud said peagi kadunuid kadestada.
Ivan Julm ei andnud kellelegi kerget surma.
Lossi jäeti tugev Vene garnison, kuid detsembris 1577. aastal sai garnison hävitavalt lüüa.
Seda mitte suure sõjaväe, vaid lihtsa talupoegade väe poolt, mida juhtis ametnik Johann Biring. Wenden naasis taas Poola valdusse.
Ivan Julm üritas veel kahel korral Wendenit vallutada – kevadel ja sügisel 1578. aastal.
Esimene piiramine lõppes nurjumisega, sest levisid kuulujutud Poola vägede saabumisest.
Oktoobris toimus tõsine lahing.
Suured Vene ja Poola-Rootsi väed pidasid Wendeni lossi all verise lahingu. Tsaarivägi hävitati peaaegu täielikult. Tegelikult tähistas Wendeni all peetud lahing Venemaa kaotust Liivi sõjas. Järgnesid ainult kaitselahingud.
XVII sajandi esimesel poolel peeti mitmeid Poola ja Rootsi vahelisi sõdu.
Wenden läks korduvalt ühest riigist teise. Lõpuks jäi see, nagu ka suur osa endisest Liivimaast, Rootsi valdusse.
Viimane sõda, milles Wendeni loss osales, oli Põhjasõda.
1703. aastal piirasid Vene väed lossi pikalt ja vallutasid selle lõpuks kavalusega.
Peeter I käskis «kurja» linna hävitada ja «kurja» lossi purustada.
Linna hävitamise käsk täideti täielikult – isegi selle varemed kündi tasaseks. Lossi purustamine osutus aga keerulisemaks. Kuigi seda tugevalt kahjustati, ei õnnestunud seda täielikult hävitada. Ja see on hea.
Legendid Wendeni lossist:
Lossist viivat kolm maa-alust käiku. Üks neist viib Araisi lossini, teine Liiela Ellite (Suure Põrgu) koopasse ja kolmas Johannese kirikusse. Viimane neist on kõige tõenäolisem. Legendide järgi peituvad seal lugematud varandused (võimalik, et isegi templirüütlite poolt sinna toodud), kuid neid kaitseb suur must tuliste silmadega koer.
Kummitused Wendeni lossis päeval ei ilmu.
Aeg-ajalt korraldavad nad aga öösiti lärmakad ballid.
Mida vaadata:
Loss ise on väga muljetavaldav nii väljast kui ka siseõuest. Külastajaid lubatakse Lääne torni, kuni selle ülemise korruseni, ja Lõuna torni ainult keldrisse.
XVIII sajandi lõpus ehitati lossile juurde uus torn ja väike palee.
Nendes paikneb praegu väga huvitav ajaloomuuseum.
Lossipargis asub Pähklimägi, kus asus muistne vende kindlus, ning suur tiik, mille kaevasid kunagi Mõõgavennad kaitseotstarbeks. Praegu elavad seal luiged.
Kord aastas korraldatakse lossi juures rüütliturniire ja aeg-ajalt teisi keskaegseid pidustusi.
Lossi kõrval asub muljetavaldav Püha Johannese Ristija kirik.
See pole palju noorem kui loss ise. Seal on nii sisemuses kui ka kellatornis palju vaadata. Kiriku ees platsil on värvilised purskkaevud.
Cēsise linn ise, kuigi see ehitati uuesti üles alles XVIII sajandi lõpus, on keskaegse ilmega.
Õhkkond annab sellest aimu.
Cēsise lähedal:
Araisi loss, Rauņa kindlus, Suure ja Väikese Põrgu koopad, samuti Sigulda ja Turaida pole kaugel. Lätis tasub külastada ka Bauškast, Dobelest ja Siguldast pärit losse.
Dmitri Unt
Постоянный адрес статьи: http://livland.org/?p=261