BruderÜksnes sõna „heraldi“ toob endaga kaasa väärikuse, halli vanuse ja magusa tolmu lõhna.
Sellel peaks olema koht riigi rahvusraamatukogu arhiivi saalis, koos gooti kirjas trükitud entsüklopeediaga, millel on koostaja nimele lisatud kohustuslik „von“ liide.
Kuid autor on meie kaasaegne ja tema nimi on Igor Korobov. Ja tema raamat, mis räägib Eestimaa rikkaardi liikmetest ja nende perekondade vappidest, ilmub peagi raamatupoodidesse ja vanusearmastajate kogudesse.
Pole kahtlust, et seda hindavad ka professionaalsed ajaloolased: vähemalt üksnes selle eest, et selliseid väljaandeid nagu Korobovi raamat „Eestimaa matriculeeritud aadli“ ei ole varem vene keeles avaldatud.
Ei ole kahtlust, et seda hindavad ka professionaalsed ajaloolased: vähemalt üksnes selle eest, et selliseid väljaandeid nagu Korobovi raamat „Eestimaa matriculeeritud aadli“ ei ole varem vene keeles avaldatud.
Mitte ainult baaronid
Autor Igor Korobov ja toimetaja Artur Modabadze esitlesid raamatut „Eestimaa matriculeeritud aadli“ intellektuaalsete raamatute messil non/fiction Moskvas eelmisel aastal.
Vaielda pole midagi: Läänemere aadli ajalugu, või nagu seda nimetatakse, Balti-Saksa aadli ajalugu, ei kuulunud peavoolu ajaloolaste uurimistööde valdkonda kuni hiljutini.
Kui kohalikke aadli- ja aadli-suguvõsa liikmeid mainiti kooli ajalooõpikutes, siis ainult möödaminnes ja enamasti negatiivses valguses: baaronid kui rõhujad oma massides.
Kakskümmend aastat tagasi hakati rääkima, et nende seas ei olnud mitte ainult maaomanikke, vaid ka silmapaistvaid tegelasi, kes on palju teinud oma kodumaa ja kogu regiooni heaks.
Aga seda, et baaronid moodustasid nende seas hoopis väikse arvu, ei teadnud isegi need, kes õigustatult peavad end Läänemere regiooni ajaloo ekspertideks.
**„Läänemere aadli“ kohta öeldakse sageli, et nad olid „Saksa baaronid“, aga see on vale kahel tasandil,“ selgitab raamatu koostaja Igor Korobov, — nii tiitli kui ka riikliku kuuluvuse osas. Tuleks meelde tuletada, et kogu Eestimaa rikkaardi ajaloo jooksul oli „barooni“ tiitli kandja ainult iga viies aadli liikmesusesse kantud suguvõsast. Ülejäänud olid hertsogid, mõisnikud, vürstid, printsid jne.“
Päritolu ja ajalugu
Enamus barone, kellele anti aadliõigus, ei saanud oma aadli tiitlit mitte sakslaste, vaid hoopis Rootsi monarhilt, kellele allutatud Eestlaste aadli tiitlid olid ka Venemaa keisririigis tunnustatud. Seega olid baronid, rangelt öeldes, meil hoopis Rootsi ja Vene aadli liikmed.
Mis puutub Eestimaa aadli mõistesse, siis tihti tehakse siingi vigu. Oluline on mõista, et see ei tähenda lihtsalt Eestimaa kubermangus – tänapäeva Põhja-Eestis elavaid aadlikke.
Näiteks on mõisad, mis kuulusid Liivimaa kubermangu alla, kuid seal elanud või nende mõisate omanikud kuulusid siiski Eestimaa aadli hulka.
Teisisõnu, nad olid kantud aadli matrikuli ehk nimekirja, kuhu kantud aadlikud omasid kõiki privileege ja õigusi, sealhulgas võimalust kandideerida kohaliku kõrgema võimu, Eestimaa maapäeva, liikmeks.
Samuti tuleb kohe täpsustada, et oli ka aadli suguvõsasid, mis olid mingil viisil seotud Eestiga, kuid ei kuulunud aadli matrikuli, ja neid ma selles töös ei käsitlenud.
Läbimurdelood
Eesti ja Läti aadli ajaloo uurimine on olnud ajaloolaste erialaks Saksamaal sajandeid.
Viimasel ajal on sellele teemal hakanud huvi tundma ka kohalike alade teadlased: näiteks on ilmunud mitmeid töid, mis käsitlevad Eestimaa aadli ajalugu ja tema heraldikat eesti keeles.
Venekeelsetest autoritest, kes kirjutavad nii Eesti Vabariigis kui ka Venemaa Föderatsioonis, on Igor Korobov selgelt teerajaja. Ja teerajaja tee on alati täis avastusi.
„Tänapäeva mitte-spetsialistile on täiesti ebaselge, et ‘aadli hulka astumine’ ja ‘matrikulisse kantud olemine’ olid kaks erinevat asja ning see erinevus oli väga oluline,“ märkis raamatu autor. „Eestis näiteks koostati esimene aadli matrikkel alles XVIII sajandi keskpaiku.“
Peenus ja täpsus
Siin peitub nüanss, et hilisemad heraldiikud, samuti hilisemad uurijad Eestimaa aadli suguvõsade kohta, hakkasid eraldi käsitlema nn «austatavaid liikmeid», eraldades need kohaliku aadli üldnimekirjast.
Praegu Saksamaal on sageli nii, et Ernstite aadli järeltulijad ei arvestata ausaid liikmeid isegi kohaliku aadli osana, mis on minu arvates selge ebaõiglus.
Eriliselt keeruline on olukord vene aadli suguvõsadega, keda on erinevatel aegadel vastu võetud Eestimaa aadli hulka ja kantud nimekirja kui austatud liikmeid – nende uurimist on vähe tehtud.
Kuigi see kategooria on üsna arvukas: tasub meenutada vähemalt kahtteist isikut, kes said Eestimaa aadli liikmeks Katariina II ajal tema kõrgeima korralduse järgi.
„Eesti-vene“ aadli kohta on tänaseni rohkem küsimusi, kui tahaksime, – tihti pole teada isegi nende nimed, rääkimata sugupuust.
Sama kehtib nende heraldika kohta: näiteks Passeki suguvõsa vapp ei ole kunagi kaunistanud Eestimaa aadli esindushoone suurt saali Tallinna Ülemistes.
Nauding hindajale
Avades Korobovi raamatu, tunneb end koheselt nagu seisaks Ülemiste Jõekohal, Tallinna Toomkiriku kaarte all.
Ainus erinevus on, et kiriku seinu katab vaid mõnikümmend rikka aadli vappi, kuid siin on neid palju rohkem.
Ja iga vapp on varustatud mitte ainult aadli suguvõsa ajaloo kirjeldusega, vaid ka informatsiooniga selle kõige tuntumate esindajate kohta – nii Eestis kui ka välismaal.
„Uurides varasemaid töid Eestimaa aadli ajaloost, märkasin üht omapärast omadust: iga uurija püüab kajastada teemat talle kõige lähemalt vaatenurgalt,“ märgib Korobov. „Ostlandlaste uurijatele oli sageli kõige tähtsam jälgida nende suguvõsade minevikku, mis olid neile mingil moel olulised. Tänapäeva eesti autorid keskenduvad loomulikult ühendusele tänase Eestimaaga.
Arvatavasti pole keegi varem püüdnud uurida seda jälge, mida kohalike aadli suguvõsade liikmed jätsid Venemaa keisririigi teenistusse. Ja see jälg on sügavam ja ulatuslikum, kuid kahjuks on see väga vähe uuritud ja süsteemne uurimine puudub.”
Lehitsejat lugedes mõistad, et see raamat saab olema tõeline abimees neile, kes on huvitatud mitte ainult kitsastest teemadest aadli suguvõsade ja heraldika kohta, vaid palju laiemale ringile uurijatele ja lugemishuvilistele.
Jah, just lugemishuvilistele: kogutud ja esmakordselt vene keeles kergesti kergesti kergesti arusaadav info esitatakse nii täiuslikus vene keeles, et mõnes mõttes unustadki raamatust väljatoodud toimetuslikkuse eripära.
Kõik kiidab raamatu trüki kvaliteeti: tänu sellele on lihtsalt raamatu sirvimine puhas nauding. Ja eriti võid vaadata mudeleid ilusate aadli vappidega – see on tõeline nauding spetsialisti silmadesse.
Akaemilised spetsialistid hindavad kindlasti ka kõikide teadmiste täienduste kogumit, mis raamatu juurde on lisatud: küsimusi, kuidas õige nimekirjade kirjutamise kohta kogu aeg õigesti.
Peensusteks on see, et hilisemad heraldikud, nagu ka hilisemad uurijad Eestimaalaste aadli perekondade kohta, hakkasid nn „auliikmed“ viima välja kohalikest aadli perekondade üldnimekirjast eraldi.
Praegu Saksamaa saidil on sageli, et auliikmeid ei käsitleta üldse kohaliku aadli osana, mis minu arvates on ilmne ebaõiglus.
Eriti keeruline on olukord Venemere aadli perekondadega, keda on erinevatel perioodidel vastu võetud Eestimaalaste aadli ning kantud auliikmete nimekirja, kuid nendega ei ole keegi tõsiselt tegelenud.
Kuigi see kategooria on piisavalt arvukas, piisab, kui meenutada vähemalt kahtteist inimest, kes said osa Eestimaalaste aadlist Katariina II valitsemise ajal tema kõrgeimast korraldusest.
Kohalike „vene-eesti“ aadli kohta on palju rohkem küsimusi, kui tahaksime, — mõnikord ei tea me isegi nende nimesid, rääkimata genealoogiast.
Sama kehtib ka nende heraldika kohta: näiteks Passenkovi perekonna vapp ei ole kunagi ehtinud Eestimaalaste aadli peamist saali Ülemjaama kirikus.
Huvitav kogemus hindajale
Korobovi raamatu avades tunned end tahtmatult seisvatena Ülemjaa katedraali kohal.
Ainus erinevus: katedraali seinte ümber ümbritseb külastajat mitte täies ulatuses sajandist pärit aadli vappe. Siin on neid mitu korda rohkem.
Igaühe juurde lisatakse mitte ainult aadli perekonna ajalugu, vaid ka andmed selle kohta, kes olid kõige tuntumad selle esindajad Eestis ja välismaal.
„Tutvudes eelnevate töödega Eestimaalaste aadli ajaloost, märkasin ammu ühte eripära: iga uurija püüab seda teemat kajastada kõige lähemalt endale tuttaval vaatenurgal,“ ütleb Korobov. „Ostimaalaste uurijate jaoks oli sageli kõige olulisem uurida nende perede ajalugu, mis olid neile mingilgi määral olulised. Tänapäeva Eesti autorid muidugi keskenduvad Eestiga seotud suhetele.
Tõenäoliselt ei ole varem keegi püüdnud jälgida kohalike aadli perede jälgi Venemere Impeeriumis teenimisel. Aga see jälg on sügav ja ulatuslik ning, mis peamine, uuritud väga vähe ja ebaühtlaselt.“
Raamatulehtede sirvimisel mõistad: see teos on kahtlemata kasulik kõigile, kes ei huvitu mitte ainult aadli genealoogia ja heraldika kitsast erialast, vaid palju laiemalt, uurides ajalugu.
Jah, just lugemishuvilistele: koostatud ja esmakordselt vene keeles kergesti kergesti mõistetav tekst on nii puhas ja õigesti kirjutatud vene keeles, et mõne hetke pärast hakkad unustama väljaande määratud teabekogumishoolt.
Kõrgeimad hinnangud kuuluvad ka väljaande trükikvaliteedile: tänu sellele on raamatuga isegi lihtsalt sirvimine puhas nauding. Kui veel ka imetled kõrgelt kvaliteetseid pilte ja aadli vappe — see on nauding vaataja jaoks!
Akadeemilise spetsialisti kindlasti hindab teabe kogumiku süsteemi, mille kaudu on väljaanne varustatud: küsimusi, kuidas õigesti kirjutada Ostmaalaste nimesid vene keeles, lahendatakse nüüd ja igavesti.
Lõpuks tahaksin tänada autori poolt kaht olulist tegu: kõigi Eestimaalaste aadli talude nimekirja koostamine kolmes keeles: saksa, eesti ja vene. Ja veel üks oluline tänu — Eestimaalaste aadli juhtide nimekiri alates XVI sajandist kuni XX sajandi.
Igor Korobov räägib: uurimistööd tehes on tal olnud kohtumisi praegustes päevades Saksamaal elavate Eestiaandiliste aadli- ja rikka pärandajate järeltulijatega.
„Aga ma ei ütleks, et nad olid informandid,” täpsustab ta. „Pigemale pigem avaldavad nad tänu selle eest, et tänapäeva Eestis leidub inimesi, kes jätkavad lääne-saksa aadli ajalooga ja endise Liivimaa uurimistööd.”
Loomulikult vastasin ma, et tegelikult ei ole ma midagi sellist. Ja töös „Eesti aadli ja riikliku aadli matriikuli ajalugu” aitas mind palju inimesi – ei ütleks, et liialdan, aga ilma nende abita ei oleks see raamat selliseks saanud, nagu ta praegu on.
Eriti tahaksin mainida toimetajat ja teatud mõttes ka kaasautor, Arthur Modebadzet, maksim Luugovski kaaslast mõisareisidel, Yuri Matuzovi, kes pakkus välja algsed aadliheraldiandmed.
Raamatu algstaadiumis oli see elav, kasulik ja väga aktiivselt arutatud Eesti Ajalugu ja Kultuuri Läänemere ühiskonna juhataja, professor Juriy Maltssevi ja toimetatud.
Samuti tahaksin tänada Alexander ja Ester Grunbergid, Aleksi Gornev, Gerde Korobov, Gustavi Korobov, Artur Laastu, Svetlana Podshivalov, Yelena Tamberg ja Toomas Taamla.»
Ilya Kadushin «Stolitsa»
Постоянный адрес статьи: http://livland.org/?p=3442